"Vastlaõhta ei tehta tööd, et siade jalad kõveraks ei kasva!"
Vastlapäev on meie rahvakalendris üks populaarsemaid tähtpäevi, tema peamised traditsioonid on tänapäevani elavana püsinud. Suurest liikuvusest tingituna on vastlapäev enda ümber koondanud väga mitmesuguse algupäraga muistseid uskumusi ja kombeid, mis põlvnevad sageli ka eri aegadest.
Eestlaste vastlakommetes on kõige iseloomulikum liulaskmine, millega taotleti head lina- ja kanepikasvu: mida pikem liug, seda pikem lina. Lina on vana ja väga vajalik kultuur niihästi meil kui ka naaberrahvastel. Sellega seletuvad rohked kombed ja maagilised toimingud, millega püüti linakasvu mõjutada.
Vastlaliugu käisid vanemal ajal laskmas niihästi noored kui ka eakamad inimesed. Tingimata pidi liumäel olema pereema. Parema linakasvu lootuses pani enamasti perenaine linaseemnekotikese istme alla (teated Lõuna-Eestist). Ka on võetud linakurst põue. Ligilähedasi kombeid on ka teistel rahvastel. Liugu lasti mitmel viisil, osalt tingis selle ilmastik ja maastik. Kui kelku ei olnud, kasutati palgivedamise järelrege (kelku). Kõige sagedamini viidi aga sõiduregi, millel aisad eest võetud, mäe otsa, seltskond asus peale ja sõit läks mäest alla. Lastel käis asi lihtsamalt. Kelgu puudumisel istuti pingile, millel jalad ülespidi, isegi kuuseoks aitas, rääkimata istmiku peal laskmisest ja jalaliust. Lauskmaal ja veekogude ääres lastigi jalaliugu. Vahel valmistati selleks eriline liutee. Lumest vaba jää peal tehti jääkarussell. Karusselli tulp külmutati külma tulekul jäässe.
Liulaskmist saatsid lõbusad hüüded: linaliugu, pikka kiudu! Paljudes kohtades (nt. Saaremaal) liulaul sellega piirduski. Ka soome ja rootsi liulaulud olid sageli mõnerealised hüüded.
Vastlaliug on meil tuntud üle maa, välja arvatud Setu ala, kus sellel on mõningaid erijooni. Setudel on sel ajal maaslenits (võinädal), mida pühitseti nädalapäevad. Viimast maaslenitsa pühapäeva peeti eriti pidulikult. Laulus kutsuti mäe peale laulma ja mängima, kes ei tulnud, selle linad pidid äparduma. Sõideti hobustega mööda küla, käidi ka kõrtsis. Maaslenitsa neljapäeval peeti paljudes Setu külades naistepidu (бабий праздник), kus lõbutsesid peamiselt abielus naised. Peale vastlasõitude harrastati Setus liugumist mäest alla.
Liumäele tehti muiste ka tuli üles, kust siis kelkudega läbi sõideti. Tuli pidi linakasvu halbade mõjude eest kaitsma.
Sileda ja kauni vastlaliu analoogial olid mitmed tööd ja toimingud vastlapäeval soovitatud. Juukseid pidi vastlapäeval hoolega kammima ja lõikama, et nad kasvaksid siledad ja tihedad. Vanem traditsioon ennustab küll juuste kammimise järgi head linakasvu. Samal põhimõttel lõigati ja piirati ka hobuse saba ja lakka.
Vastlapäeval küpsetati ikka leiba. Tehti ka veel mitmesuguseid kukleid ja kakukesi nagu tuhkapäevalgi. Kohati on leiba seajala keetmise leemesse kastetud, see oli siis rasvaleib. Saarlased küpsetasid väikese kaku, mis esimesel karjapäeval loomadele anti. Ka on selleks hoitud jõululeib vastlapäeval kariloomadele jagatud.
Lääne-Euroopas toimusid vastlapäeval ulatuslikud vastlakarnevalid rohkete mängude ja tantsudega. Neis kommetes kajastub kõige enam talve ja suve heitlus ning talve ärasaatmine. Esineb küll ka linakasvumaagiat, kuid mitte sel määral kui meil. Väljas süüdatakse tuli, lapsed ja naised hüppavad tule juures kõrgele ja hüüavad: Lang Flachs! Linakasvuga seotud tavasid esineb neil ka küünla- ja tuhkapäeval.
Allikas: Rahvakalender
