Tehasetööliste marss Broadwayl
8. märtsi tähistamise ajalugu ulatub aastasse 1908, mil naised marssisid New Yorgi tänavatel, nõudes meestega võrdseid õigusi ja astudes üles ebainimlike töötingimuste vastu. Nõuti lühemat tööpäeva, kõrgemat palka, lapstööjõu keelustamist ja valimisõigust naistele.
Naiste marsi organisaatoriks oli Maud Malone – radikaalne suffaržist, Harlemi Võrdõigusliiga president ja Progressiivse Naisliidu asutaja. Paljud tema kaaslased olid marsi korraldamise vastu – neile tundus, et massiline tänavaaktsioon kõigi elanikkonnarühmade esindajate osavõtul kahjustaks sufražettide mainet. Politsei hoiatas, et aktsioon on ebaseaduslik, kuna pühapäevased kogunemised (välja arvatud matuserongkäigud) on keelatud. Ülejäänud nädala aga pidid marsil osalejad tööl käima. Niisiis vaatamata keeldudele marssisid nad siiski Broadwayl. Nendega oli liitunud ka palju mehi.
Maudi Malone tegevus erines Briti sufražettide marssidest. Kui viimased rääkisid kirglikult rõhutud naiste kannatustest ja kutsusid üles elu ja surma võitlusele (naisi tõepoolest piinati vanglates, sagedased olid surmajuhtumid), siis ameerika naised riietasid oma nõudmised sõbralikumasse vormi . Seetõttu oli suhtumine neisse pigem heatahtlik. 16. veebruari marsil kedagi ei arreteeritud. Paljude Ameeriklaste jaoks oli Maudi tegevus vastuvõetamatu ja selgelt sobimatu käitumine naisterahva kohta. Ajalehtedes mõnitati marsi organiseerijaid ja nimetati osalejaid amatsoonideks ja nende tegevust sarkastiliselt “suureks moraalseks võiduks”.
Aasta hiljem, marsi aastapäeval korraldas Ameerika Sotsialistlik Partei Broadwayl massimiitingu ja kuulutas välja riikliku naistepäeva, valides tähistamise päevaks veebruari viimase pühapäeva.
Leib ja roosid
Kurvaks kinnituseks naiste protestide alusele oli tulekahju, mis toimus 1911. aasta märtsis New Yorgi rõivavabrikus “Triangle Shirtwaist”. Töötajad olid alatoidetud ja näljatunde summutamiseks suitsetasid pidevalt. Tõenäoliselt just sellest sai alguse tulekahju, mis nõudis 23 mehe ja 123 naise elu. Mõned hukkusid tulekahjus, teised kukkusid üheksandalt korruselt alla. Õhukesed seinad kukkus põledes kiiresti kokku ning hoone välisuksed olid vahetuse töö ajal lukus.
Vaid aasta varem oli tehases toimunud streik, millest osavõtjad nõudsid kõrgemat palka ja paremaid töötingimusi, kuid siis ei teinud juhtkond järeleandmisi. Pärast tulekahju dokumenteeris Naiste Ametiühingute Liit ebasobivad tingimused kümnetes tööstusharudes ning New Yorgi Naiste Ametiühinguliiga esimees Rosa Schneiderman vormistas oma poliitiliseks sõnumiks “Leib ja roosid”, andes mõista, et naistel oli õigus mitte ainult elatusrahale, vaid ka inimväärsele elatustasemele. 1912. aastal ütles ta oma kõnes: “Rikkal naisel on õigus elule ja päikesele ja muusikale ja kunstile. Selles pole midagi, millele isegi kõige tagasihoidlikumal töötajal poleks õigust. Töötajal peab olema leiba, aga ka roose. Aidake, privilegeeritud naised, andke meile hääl võitluseks!
Clara Zetkin – tänapäevase naistepäeva leiutaja
8. märtsi, kui naistepäeva tähistamise tänapäevasel kujul mõtles välja Clara Zetkin, kes osales alates 1870. aastatest Saksamaal sotsialistlikus liikumises ja võitles naiste õiguste eest. Aastatel 1892–1917 oli ta sotsialistliku naisteajalehe “Die Gleichheit” (Võrdsus) peatoimetaja. Ajaleht avaldas artikleid valimisõiguse, tasustamata töö ja rahvusvahelise naisliikumise kohta. Tõsi, Zetkin, nagu ka teised sotsialistid, eraldas end kodanlikest feministidest , uskudes, et naiste rõhumisele ei tee lõpu mitte feminism, vaid klassiühiskonna likvideerimine.
1907. aastal sai temast Sotsialistliku Naiste Internatsionaali kaasasutaja. Selle esimesel kongressil Stuttgardis oli 58 delegaati, teisel Kopenhaagenis juba üle 100 ametiühingute, sotsialistlike parteide ja naiste töölisklubide esindaja . Arvukates vaidlustes selle üle, kuidas siiski edastada võimudele nende valimisõiguse ja töötingimuste parandamise nõuded (tekkis isegi ettepanek ühendada jõud kodanlike feministidega, mis aga tagasi lükati), tekkis idee korraldada ühiselt iga-aastased massiaktsioonid – maipühade meeleavalduste eeskujuks, mis selleks ajaks oli juba traditsiooniks saanud. Nii loodi rahvusvaheline töötavate naiste päev.
Järgmisel aastal tähistati seda Austrias, Taanis ja Šveitsis, kus miitingutele ja meeleavaldustele tuli kokku üle 1 miljoni naise ja mehe . Tähtpäev langes kokku Pariisi kommuuni 40. aastapäevaga, mistõttu nihutati see päeva võrra edasi – pühapäevale, 19. märtsile.
Esimese maailmasõja puhkemisega lisandusid valimisõiguse ja paremate töötingimuste nõudmistele ka patsifistlikud loosungid ja protestid sõja vastu. Kuid sõda lõhestas naisliikumiste esindajad: kui ühed nõudsid relvarahu, siis teistest said halastajaõed ja nad läbisid autojuhikursused ning liitusid rindega. Isegi sotsialistlike parteide sees olid pidevad vaidlused vastastikuste süüdistustega. Samal ajal taandus paljude naiste jaoks poliitiline tegevus tagaplaanile – esiplaanile seisis nälg.
Leib ja rahu
Kui ajaloolased arutlevad siiani, kes algatas revolutsiooni Venemaal, siis pole mõtet sünteesida keerulisi teooriaid: Revolutsiooni algatasid näljased naised ja lapsed, kes nõudsid leiba. Moskvas valitses puudus, otsa oli lõppenud ka leib. Naised seisid leivajärjekorras, lähedal streikisid töölised. Leivajärjekorras seisnud naised aitasid streikijatel ümber lükata trammi ja liitusid protestijatega. Protestide alguses tegutsesid naised palju otsustavamalt kui mehed.
Venemaal pandi Naistepäev paika juba 1913. Aastal. 2. märtsil Peterburis Kalašnikovi teraviljabörsi hoones toimunud “naisteemalisel teadushommikul” arutleti naiste ja meeste võrdõiguslikkuse üle. Kõnes olid sünnituskaitse ja muud naiste õigusi ja kaitset puudutavad küsimused. Ent just 23. veebruaril 1917 – ehk Gregoriuse kalendri järgi (uue kalendri järgi 8. märtsil) toimunud streigist, mille tulemusel monarhia langes sai sündmus, millest sai tuntud tähtpäev alguse.
1917. aasta Veebruarirevolutsiooni tulemusel said vene naised hääleõiguse – aasta varem kui Suurbritannias ja kolm aastat varem kui USAs. Neist said indu ja eeskuju Briti ja Ameerika sufražistid. Rahvusvahelised sidemed aktivistide vahel katkesid aga peagi – “naisteküsimuse” lahendamine Nõukogude Venemaal sai reguleerituks riigiinstantside poolt.
8. märts sai osaks nõukogude propagandapoliitikast. Selle tähistamine muutus protestist ebavõrdsuse vastu kommunismi pidupäevaks. Plakatitel ülistati nõukogude naise kuvandit – kujutluspilti töötavast naisest, emast ja kommunistist kui eneseväärikuse allika ja progressiivsuse sümbolina. Samal ajal puudus riigis kodanlik naisliikumine. Naised ei tegutsenud mitte võrdõiguslikkuse eest võitlemise subjektidena, vaid naiste emantsipatsiooni riikliku projekti elluviijatena.
20. sajandi keskpaigaks rõhuasetus nihkus. 1965. aastal muudeti 8. märts puhkepäevaks millega kaasnenud tunnuslausete seas kõlasid üleskutsed võitluseks maailmarahu eest. Sestpeale märgiti 8. märts naiste rahvusvahelise solidaarsuse päevaks.
Olenemata jõupingutustest ja aktiivsetest püüdlustest mujal maailmas ei muutnud 8. Märtsi tähistamine kuigi tuntuks mujal. See tähtpäev oli aastakümneid populaarne vaid Nõukogude Liidus ja selle liikmesriikides – muuhulgas ka Eestis.
Kuidas 8. märtsist sai rahvusvaheline püha
8. märtsi tähistamise rahvusvahelise naistepäevana kehtestas ÜRO alles 1975. aastal, ÜRO naiste kümnendi eel (nii nimetati kümnendit 1976–1985, mille jooksul toimus kaks olulist sooküsimustele pühendatud rahvusvahelist konverentsi). Võeti vastu konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide kaotamise kohta. Töö selle kallal algas 1960. aastatel, eriti tänu feminismi teisele lainele.
Konventsioonile alla kirjutanud ja ratifitseerinud riigid kohustuvad tänini saatma ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komiteele (ehk CEDAW) korrapäraseid aruandeid vähemalt kord nelja aasta jooksul. Komisjon vaatab aruande läbi ning saadab seejärel osalejariigile märkusi ja soovitusi.
Lisaks tekkis naiste kümnendil ÜRO sees uus struktuur – UNIFEM ehk ÜRO Naiste Arengufond. See ÜRO osakond toetas rahaliselt programme, mis edendasid naiste õigusi ja soolist võrdõiguslikkust. 2010. aastal kaotati UNIFEM, avades teise fondi – UN Women.
Selle töö võib tinglikult jagada mitmeks plokiks: teadustegevus (andmete kogumine ja aruannete avaldamine), partnerriikide abistamine õiglase poliitika elluviimisel, koostöö rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonidega, mis tegutsevad kriisikolletes, ning haridus. Neid vorminguid kasutades tegeleb raamistik järgmiste probleemide ja teemadega.
• naistevastane vägivald
• naiste probleemid humanitaarkatastroofides
• diskrimineerimine, puuetega naiste õigused ja HIV
• naiste juurdepääs haridusele
• naiste osalemine poliitikas, majanduses, teaduses, kultuuritegevuses.
UN Women fondi 8. märtsile pühendatud ametlikud üritused on igal aastal pühendatud mis tahes aktuaalsele teemale – alates juurdepääsust haridusele kuni vägivallavastase võitluseni. 2022. aasta teema on “DigitALL: innovatsioon ja tehnoloogia soolise võrdõiguslikkuse nimel”.
Lilled, kommid, feminism
Nõukogudejärgsel Venemaal aga ka osades endistes N-liidu liikmesriikides näib aga 8. märtsi ideaal ja juured olevat sootuks unustatud. Naiste õiguste eest võitlemise päeva asemel on see tähtpäev muutunud lihtsaks tähtpäevaks, mil naistele rõõmu valmistada lillede ja maitsvate üllatustega.
Endise Nõukogude liidu riikides läbiviidud uuringu järgi peab vaid 7% naistest 8. märtsi naiste õiguste eest võitlemisele pühendatud päevaks. 5% – naiste toetamise päevaks. 30% tajub seda kevadpühana. Enamik – 57% – tunnistab naistepäeva temaatilist olemust ja terminit “Rahvusvaheline naistepäev”, samas kui 58% vastanutest ütleb, et sooline võrdõiguslikkus on Venemaal saavutatud ja ainult 25% tunnistab soolist ebavõrdsust.
Naistele endile on tähtpäev eelkõige lõõgastumise ja tähelepanu võimalus (seda ütles 53% vastanutest), 33% loodab saada kingitusi. 22% küsitletud naistest peab lilli, maiustusi ja parfüüme 8. märtsi kohustuslikeks sümboliteks.
Ja see kõik leiab aset ülemaailmse naisliikumise ajastul, üha intensiivsema võitluse taustal soolise ebavõrdsuse vastu.
On tõesti ülimalt tähtis, et kogu maailma naistele oleks pühendatud üks kaunis päev. Juba laulusõnadki ütlevad: “Jah, ilma naisteta on kurb maailm!”. Naistepäeva juurde käivad kindlasti lilled ja hommikusöök voodisse. See on naiseks olemise tähistamise päev.
Lillede, kommide, parfüümide ja kingituste varjus võiks aga kinkida mõne minuti ka mõttele – kas meie naistel on kõik hästi? On nad vääriliselt koheldud, austatud ja hinnatud ka iga päev?
Tähistame nende mõtetega koos Rahvusvahelist naistepäeva!
Sinu Eesti Donuts
